Mattiase viimase koolipäeva hommikul tuli tal joosta läbi metsa Limosse, kohates teel üllatuslikke kaaslasi. Peale värskendavat suplust valmistati koos rikkalik hommikusöök ja mängiti õpetaja Mareti koostatud mälumängu. Kõik küsimused puudutasid Mattiast.
Hiljem koolimajas esitati omatehtud dialooge, mis koosnesid üksnes kõnekäändudest. Neid oli lõbus kuulata.
Nüüd soovime Mattiasele vaid edu eksamiteks!
Kihnu kõige põhjapoolsem tipp
Esmaspäeva õhtul käisime Kihnu kõige põhjapoolsemas tipus. See neem on umbes 4 km pikk, kuid väga kivine. Soovitan minna kas sandaalidega või kummikutega. Vesi on seal mõnus. Pärast seda läksime tuletorni.
(Marten)
Tuletorn
Viimasel õhtul käisime jalgratastega Kihnu tuletorni juures. Tuletorn ehk kohalikus keeles puak asub saare kõige lõunapoolsemas tipus. Sõitsime sinna umbes neli kilomeetrit. Tuletorn oli kahjuks kinni, nii et üles me ei saanud minna. Vaatasime torni ära ja läksime sinna kõrvale randa. Seal oli väga kivine. Otsustasime teha kiviloopimisvõistluse kauguse peale ja kes pikema lutsu viskab.
(Mirjam)
Sulgpalli mängimine
Mängisime tihti sulgpalli. Inimesed, kellega mängisin, olid: Kristel, Mattias, Gätlin, Mirjam, Teno ja Liso. Alguses, kui esimest korda mängisime, jäi pall lambi külge kinni. Gätlin aitas selle alla saada. Järgmisel korral mängisin Mirjamiga. Siis lendas pall toas ühe palgi peale ja me ei saanud seda kätte. Laenasime koolilt ühe palli ning läksime õue, aga see lendas kooli katusele ega tulnud enam alla. Rohkem me ei mänginud.
(Leno)
Parim viis Kihnu saarega tutvust teha on jalgratastega ringi sõita.
Kihnlaste laule ja tantse nägime muusiumi kuuri hoovil. Veidi julgust kogunutena astusid meiegi õpilased tantsuringi.
Riho Keskpaik, kunagine Ruhnu õpilane, oli nii lahke ja sõidutas meid koduteel Virtsu sadamasse, ise rääkis samal ajal imelugusid oma kooliajast.