Ruhnu Põhikool

“Võlurätik” oli selleaastane lavatükk. Ei ole just tavaline, kui keset etendust kõlab mitu korda aplaus ja lõpukummarduse ajal juubeldused: “Braavo, braavo!” Just nii see oli. Lapsed mängisid tõetruult vürtsikaid karaktereid, publik muheles ja sai mõnuga naerda.

Lavastusliku poole mõtlesid välja Maret ja Silver ning näitlejameisterlikkust lihvis Kristel.

Pintsli, värvide ja tekstiilidega askeldasid Külli ja Maret.

Videotöötlusega lennutas lavastuse kõrgele tasemele Ruhnu kooli endine õpilane Aksel.

Ja siis tuli jõuluvana, juba tuttav vana. Kingipakid ja kompvekid luuletuse-laulu eest kõigile.

Ühiselt kaetud laud köögis kutsus kokkutulnud külarahva kohvile ja koogile.

Rõõmsaid jõule!

Tänane päev koolimajas oli kirju, saginat ja askeldamist täis. Aastalõpumelu.
Külli kunstivahendite küllus pani valmistama hea hulga jõulukaarte meie kooli sõpradele. 

Gätlin oli välja mõelnud nõnda palju põnevat, et hoos olid nii lapsed kui õpsid. Robot-mesilased suristasid mööda radu, sõrmeviibutused liigutasid palle, kaugjuhtimisel valmisid pildid suurel ekraanil,Taaniel programmitas traadid klaverihelidele.

Ja õhtul tegid Maret ja Silver lastega veel näidendi peaproovi.

Jõulurutt või mis… aga selline mõnus!

Piprakoogid igas kujus igale maitsele!

Mekkimiseks jõulupeol.

Se, på vår tröskel står 

vitklädd med ljus i hår
Sankta Lucia, Sankta Lucia.

13. detsembril on Rootsis tavaks tähistada püha Lucia päeva. See on väga ilus traditsioon. Üle maa toimuvad rongkäigud, mille ees sammub küünlapärjaga Lucia. Lauldakse jõuluootusest ja sellest, et pimedusest tõuseb valgus.

Kuna meie koolis õpitakse juba kolmandat aastat rootsi keelt, oli Lucia laulude õppimine heaks lisaharjutuseks keeleõppele. Valged rõivad, küünlad ja pärjad, laulude vahele mõned luuletused. Isegi väike rongkäik koridorist koolisaali sai tehtud. Lucia-krooni kandis Ithaka 5. klassist.

Muidugi ei puudunud ka kollased safranisaiad!

Aga peale saiasöömist mindi metsa koolikuuske tooma.

Näidendi proovi tehti ka. Selle aasta jõulunäidend räägib sellest, et headus võidab alati.

Täna me kohtusime päris indiaanimehega. Lendav Kotkas ehk Rupert Encinas istus siinsamas meie Ruhnu kooli saalis, pajatades talvistes päikesekiirtes ja salveisuitsu saatel endast ning elust Arizonas. Trummilöögid tuksusid südamerütmi ja meie julgesime küsida, mida talle Eestis süüa meeldib ja mis ta seal kaugel kõrbes iga päev teeb.

Väga soe ja armas kohtumine.