Mikega tunnid
Ruhnu saart külastas Briti ajakirjanik Michael Cole.
Michael on Briti ajakirjanik ja poliitikateadur, kes kaitses oma doktorikraadi Tartu Ülikoolis. Ta külastas Ruhnut, kuna ta osales Ruhnu Rahu Residentuuris.
Esimesel kohtumisel temaga sain näiteks teada, et ta on töötanud ERRis kirjutaja ja intervjueerijana ning avaldanud palju artikleid. Meie esimesel kohtumisel küsisime üksteiselt küsimusi ja õppisime üksteist veidi paremini tundma. Minu esimene mulje oli, et Mike on tõesti lahke ja siiralt huvitatud sellest, kuidas elu Ruhnul käib.
Kuna ta töötas varem ülikoolis õppejõuna, andis ta meile mikrokraadi kursuse samas aines, mida ta ülikoolis õpetas: poliitika ja kultuur. Esimeses tunnis rääkisime popkultuurist ja poliitikast. Populaarkultuur on see, mida enamik inimesi praegu vaatab, kuulab ja millest nad räägivad. Seos poliitika ja populaarkultuuri vahel seisneb näiteks selles, et poliitikud mõjutavad inimesi sotsiaalmeedias, et jätta muljet, nagu nad sobiksid nende hulka ja, et panna inimesi nende poolt hääletama. Mõned näited populaarkultuurist, mida vaatasime ja arutasime, olid pühad, traditsioonilised toidud ja filmid. Esimese tunni jooksul oli meil ka väike grupiprojekt. See seisnes kolme Ukrainast pärit eseme analüüsimises. Need kolm eset olid särk, tetrapoodi kujuke ja paberkott. Sellest õppisin, kuidas esemeid analüüsida ning et lihtsatel esemetel võib olla sügavam poliitiline tähendus: näiteks kotil oli riidepoe veebiaadress, kus müüdi särke kirjadega Fight Like the Ukrainians, Independence või Produly Made in Ukraine.
Kolmandas tunnis analüüsisime laulu Für Oksana sõnu ja videot. Selle peamine mõte oli näidata, et eestlased ja venelased saavad omavahel läbi.
Neljandas tunnis rääkisime tänavakunstist ja poliitikast. Tänavakunst on visuaalne kunst, mis on loodud avalikes kohtades, näiteks bussipeatustes, kaupluste seintel või korterelamute seintel. Tänavakunst võib olla poliitiline, sest sellel võib olla sügavam tähendus. Näiteks Ukrainas on üks suur tänavakunstiteos, mis räägib sellest, kuidas väike tüdruk nimega Milana oli koos oma emaga poes, mida Venemaa pommitas, ning kuidas ema hoidis teda oma käte vahel, et teda kaitsta. Ema kahjuks hukkus selles sündmuses, kuid tüdruk jäi ellu, aga sai puude. Selle seinamaalingu kogu mõte on näidata, et Ukrainat pommitades seatakse ohtu ka näiteks 5-aastaste laste elud.
Tänavakunstiteos on poliitiline näiteks siis, kui see käsitleb otseselt selgeid teemasid nagu sõda või kodanikuõigused. Analüüsisime mitmeid tänavakunstiteoseid, näiteks Milana–t, Warrior sewing together the flag of Ukraine ja The Ugly Duckling. Tänavakunstil võib olla palju tähendusi. Nagu varem arutasime, on paljud seinamaalingud poliitilised, kuid mõned teevad seda lihtsalt lõbu pärast. Tänavakunsti analüüsides õppisin, et enamikul teostest on sügavam, sageli poliitiline tähendus.
Esimene kohtumine oli neljast minu lemmik, sest see aitas meil üksteist rohkem tundma õppida, selle asemel et võõrastena kohe töö kallale asuda. Nendest kohtumistest õppisin, et enamikul (ehkki mitte kõigil) tänavakunstiteostel on sügavam tähendus. Õppisin ka esemeid paremini analüüsima ja neist rääkima. Need teemad ei pannud mind teistmoodi mõtlema Eestist, selle poliitikast, kultuurist ega identiteedist, pigem aitasid mul neid paremini mõista.
Teksti autor: Marten Fomitšev, 9. klass