Ilusal soojal septembripäeval luges õpetaja Kristel kooliõuel ette kreeka muinasjutu “Ussipuu” raamatust “Lugudega läbi Euroopa”. Justkui kokkusattumusena tekkisid täna ahju peale raamatu-ussid kõhutäidet ootama. Kui palju raamatuid mahub ühe ussikese kõhtu? Päris palju, seda tõestas eelmisel aastal õpetaja Kristeli ülipikaks veninud ussikere. Kristel on taas esimene, kes juba ühe lõpetatud lugemise sai kirja panna.
Tegime tutvust ühe põneva osaga Ruhnu pärandist, milleks on ruhnu keel ehk runskan. Kuna varsti sõidame Muhu saarele Saarte laste pärimuspäevadele ja seal tutvustame oma kodukoha murrakut, siis kutsusime Marika kooli rääkima keelest, mida rääkisid Ruhnus elanud rannarootslased igapäevaselt. Praegu on veel vaid mõned inimesed, kes seda oskavad. Keelt pole eriti uuritud, aga nüüd on olemas töögrupp Eesti ja Rootsi teadlastest ja huvilistest, kes on asjaga tegelema hakanud.
Meil on säilinud palju vanu koha- ja talunimesid. Saime teada, kuidas neid omal ajal veidi teisiti hääldati ja kust on tulnud tänapäevased Kuunsi ja Ringsu nimed. Esimene on seotud kuninga, teine aga, oh nalja, heeringaga! Mis koht on Mjulbacka? Nüüd on selge ja mismoodi see on seotud ülestõusmispühade ja pallimänguga, see ka.
Kuulasime veel salvestist aastast 1939, kus ruhnu poisike rääkis oma kodukeeles, kui tore on turska püüda. Siis õppisid lapsed koolis samuti lisaks emakeelele riigirootsi keelt nagu meiegi praegu.
Siin on kaks ütlemist ruhnu keeles: nii pole meil kombeks ja nii on meie maal tavaks.
Hea võimalus, mida ei saanud kuidagi jätta kasutamata oli see, et parasjagu saarel ruhnu tooli töötuba juhendav Meelis Kihulane kutsus meidki asja kaema. Lühiülevaates saime aimu, mis tegelane see ruhnu tool on ja mis teda muudest toolidest eristab. Nüüd tunneme ära!
Ja kes ei tahaks ise käed külge panna, kui saab meisterdada tuulevurri? Ise tehtud mänguasi on kõige lõbusam. Oleme väga tänulikud õpetuse eest ja loodetavasti kohtume Ruhnus veelgi!